Ülekaaluline, endiselt!

Pätt: Lubadused ei ole kahjuks tulemusi andnud, olen endiselt ülekaaluline ja see on väga kurb. Pole palju jäänud minna, aga pigem tammun viimased 2 kuud paigal ja seda õigest jõnksu normaalkaalu poole pole tulnud. Hea või positiivne selle asja juures on vähemasti see, et ei ole ka juurde võtnud, kuigi see ei lohuta. Stressitase on viimasel ajal veidi kõrgem ja see annab kohe söömisharjumusute kohapealt tunda. Reisini jäänud 19 päeva, ei oskagi ennustada, palju ma suudan seda eesmärki saavutada aga ma igapäev mõtlen sellele ja üritan nüüd tubli olla. Aga midagi lubama ei hakka,  vaatame, mis kevad toob, loodan et positiivseid uudiseid. Jane ja Kessu, ärge teie ka alla andke, olemegi sellised pika vinnaga kaalulangetajad, aga lõppude lõpuks oleme me kõik ju ka midagi alla võtnud (kolme peale kokku terve noore naise kaal ju maha raputatud) ja ilmselt tuleks vähem selle kaaluteema pärast stressata. Sabad rõngasse ja päikselisele kevadele vastu!

VIIE nädala väljakutse, start 16.02.2015

Pätt: Reedel sai otsustatud, et läheme peredega jälle El Gounasse puhkama, selle ajani on jäänud täpselt 5 nd ja mõtlesin, et annan endast parima, et veidike nüüd alla võtta ja enesetunnet(hinnangut) parandada. Kuna seal kipub kaal pigem veitsa juurde tulema, siis oleks õige suurem töö enne ära teha. Viimased 2 nädalat on olnud tööl väga närvilised, tervis on olnud kehvemapoolne ja olen libastunud mitmeid kümneid kordi ja sellega seonduvalt kaal juures ja enesetunne täiega nullis- hane tunne konkreetselt.

Edasistest sammudest: Reedest alustasin juba kükkide tegemisega, esimesed 2 korda olen teinud ilma hantliteta (jalad on täiega haiged, trepist alla lähen ikka valutades), eile jätsin vahele, et lihased taastuks ja tänasest võtan kasutusele ka hantlid. Teiseks, võtan söögi tööle kaasa, et ei libastuks toiduga. Kolmandaks panen tööpäeva alguses 1 liitrise pudeli vett täis, et saaks oma veenormi päeva jooksul täidetud (parim tulemus, kui käin ka pealelõuant seda pudelikest täitmas). Neljadaks, üritan vähem vinguda, viriseda ja vabandusi otsida. Vaatsin just tabelist, et eelmisel aastal samal ajal, kui reisil käisime, kaalusin ca 75 kg - seekord kindlasti lähen väiksemana, aga kui väiksena? Lööte kampa ja oleme järgmised 5 nädalat korralikud, vähemalt anname parima?!!

Janx: Elu nagu Superstaaril? Võib kõlada naljakalt, aga ma kohati tunnen end nii seoses kaalulangetamisega. Olles endalt maha visanud ligi 30 kilo, siis olen ma jätkuvalt paks, aga ma näen juba tunduvalt parem välja. Tundub, et muutust on näha, eriti nendele inimestele, kes mind igapäevaselt ei näe. Ärge saage must valesti aru, komplimente saada on muidugi hea, aga mulle käib pinda pigem asja teine pool. Nimelt, inimesed, kes on aru juba saanud, et ma kaalu langetamisega tegelen jne, on mind võtnud nn ründe alla, ehk pea iga nädal küsitakse, nooooh, kuidas läheb ka kaaluga, palju  nüüd alla oled võtnud, kas tegeled ikka sama ilusti nagu eelmine kuu, kas sa alla ei  ole andnud, aga mis sa üldse sööd jne jne jne? Ma saan aru, et ma olen nüüd uus ja huvitav :D, aga mul ei ole tõesti iga nädala puusalt panna, et oh mis kaal, no näed, jälle 5 kilo läks, ei saand ise arugi! Kaalu langetamine on raske töö, rist ja viletsus ma ütlen ausalt ja ei lähe sugugi sellises tempos nagu  ma tahaks!!! Eriti kehvad päevad on sellised nagu täna, kus ma olen super tubli olnud, isegi õhtuse puuvilja suutsin kööki jätta, öösel nägin unes pulgajäätiseid ja hommikul tõustes on kaalul 300 grammi  juures!!! WTF Ja vot sellistel päevadel ma tahaks nutta ja karjuda ja alati leiab keegi mu juurde tee küsimusega palju sa maha oled nüüd võtnud. Murphy ei muud! Laske paksul rahus elada! :D

Janx:  Mind ajendas täna kirjutama üks uitmõte, mis hakkas teel tööle hommikul bussis peas ringlema nähes Kessu eilset emotsionaalset lauset meie vestluses kaalualandamise teemal - pekki, ma ei viitsi enam!!! See lause lihtsalt hakkas mul niimoodi kummitama peas, sest viimasel ajal on mulle endale see halb lause tulnud pähe liigagi tihti. Kas on võimalik, et mõnele inimesele ongi universumi või jumala või saatuse või kurat teab mille poolt määratudki PAKS olema? Näiteks mina. Ka siin eelpool juba räägitud lood ei ole minust erinevad - olin sündides juba suur laps, lasteaias trullakas, kooli minnes paksuke jne. Pean küll siinkohal ära mainima, et mitte kunagi ei ole mind noritud paksuse pärast koolis, pigem vastupidi, võin öelda, et koolis oli palju sõpru ja olin igati mitmes tegevuses aktiivne, ka kehalise tunnid polnud kunagi probleem. Miks arvan, et äkki olengi määratud paks olema? Sellepärast, et ma olen ju jumala ilus inimene tegelikult :D ausalt eksju :D, nägu ei pea peitma, juuksed on ilusad ja pikad, nahk ja küüned iga naise unistus. Ühesõnaga maru tark ja kuradi ilus!  Äkki üks inimene ei saagi kõike (mingi ying yangi teema) või on see taas paksukese unenägu? Vabandused taas, et noh olen jah ümar, aga kaunis ju :D ?

Tegelikkuses on see kaalu alla saamine ikka kuratlikult raske teekond. Ma olen alles poole peal oma saavutuse ja eesmärgiga ja mõni päev olen ma nii väsinud sellest kõigest, et sõnu pole. Kas keegi maailmas on teinud statistikat, millise tähemärgi inimesed (ma kahjuks usun jah seda astroloogilist jama) on kõige rohkem paksud ja millised need eriti tublid, kes suudavad end trenni vedada 6 korda nädalas ilma vingumata ja oma eesmärke täita ja olla vormis jne?

Liisa on meil viimase paari kuu jooksul leidnud enda jaoks täitsa uue hingamise, mis on suurepäraselt näha nii tema kaalugraafikult kui ka imelises välimuses. Keep going!!!! Meie Kessuga kipume suht sama rada tallama juba pikalt, küll selle erinevusega, et Kessu on ka tegelikult sale ja imeilus, ainult mina olen see viimane põrsake veel. 

Mis mu tänase jutu  mõte tegelikult oli? Väga lihtne - Kessu, ära anna alla!!! Sa oled supertubli ja suudad saavutada selle kõige, mida oled tahtnud ja Liisa, palun palun ole mulle (meile) ees jäneseks edasi (noh ma ei tea kuidas see õige spordi termin on), et ma ka ikka edasi jookseks selles õiges suunas ja ei jääks alla andes põõsasse magama!

Rõõmurohket ja kergemat alanud aastat kõigile kaasvõitlejatele!

vana paksu pihtimus

Pätt: Olen olnud suurema aja oma elust ülekaaluline, juba algkoolis olin tontsakas, põhikoolis juba lausa ümar. Olen alati mõelnud, et see ei ole probleem, see ei ole oluline, milline inimene välja näeb, oluline on, milline inimene ise on ja kuidas end tunneb. Mina olen end alati hästi tundnud ja pole teinud sellest kaalust probleemi. Aga kui ükspäev tuli juttu vanematega sellest, kas olen tundnud koolikiusamist või muud alandamist, siis ainusad korrad, mis meenuvad, ongi seotud kehakaaluga. Nimelt, ei suutnud ma ükskord korralikult üle "kitse" hüpata ja seejärel tiris õpetaja mind patsist üle "kitse"- mis oli äärmiselt alandav. Loomulikult on mind kutsutud ka paksus ja jämedaks, aga sellest kõigest olen üle olnud - savi ju. Kas ikka oli? Noore neiuna tekkis mul mure siis, kui minu sõbrannasid kutsuti koolipidudel tantsima ja nad meeldisid kellelegi, aga mina olin nö "müürilill". Ka sellest ei olnud mul tegelikult sooja ega külma, ma olin alati seltskonnas ja nautisin oma sõpru ja lapsepõlve. Ja ka peikasid on olnud üksjagu :)
Põhikooli lõpus kutsuti mind ühinema kaalulangetajate (Kaalujälgijad ehk?) grupida. Ma ei mäletagi, mis selle liikumise päris nimi oli, aga ma käisin seal päris tükk aega. Point oli selles, et päevas võis süüa mingi hulk pallikesi ca 18-20 oli vist. Mäletan, et kuskil oli kirjas selline lause, et söö palju tahad kartulit ühe söögikorra ajal ja märgi päevikusse 2 punkti. Veider, sest praegu ei söö ma kartulit peaaegu üldse. Tagant järele mõeldes oli see konkreetselt oma mao välja venitamine, sest ma sõingi mingeid juurikaid ja kartuleid tonnide viisi ühe söögikorra ajal, et kõht täis oleks. Karuteene? Mitte kunagi ei mõelnud ma selle peale, kas ka toitumine tasakaalus on. Enivei, ma võtsin selles grupis alla ja olin keskkoolis sale. Aga kuna see ei olnnud nagu elustiil vaid pallide lugemine/märkimine, siis võtsin mingi aeg juurde ja juurde.  Kaalujälgijate grupis olen käinud mitmeid kordi oma elus, mõned korrad ka koos Kessuga, aga püsivaid tulemusi ei saavutanud (kusjuures, see maksis iganädalaselt ka raha ja mu meelest mitte vähe ühe (üli)õpilase jaoks). Ülikoolis suutsime vahepeal häid tulemusi teha, aga lõppude lõpuks suutsin siiski end täielikuks elukaks süüa. Loomulikult oli ka magu tuksis ja tervis ka üldselt väga halb ning mingi hetk kaalusin 128 kg (haiglas kaaluti mind, kodusne kaal ammu ei näidanud). Hirmus, kaspole? Nüüdseks olen oma suhtumist toitumisse ja väljanägemisse ikka totaalselt muutnud. Pole oluline mingite pallide lugemine, vaid see mida süüa, palju süüa ja kui tihti seda teha. Üldiselt on muidugi ükskõik, milline inimene välja näeb, aga tegelikult, meie suhtumine ja esmamulje inimese kohta tuleb ikka sellest, milline ta välja näeb. Isegi arste vaadates ma mõtlen, et miks ta nii suur on, ta on ju arst, ta peaks teadma, kuidas see talle mõjub ja millised on tervislikud valikud? Eriti naeruväärne oli üks olukord, kui arst soovitas mul kiiremas korras alla võtta, aga ta ise oli must 2 x suurem. Eeskujuks?

Viimased 3 aastat olen püüdelnud tervislikuma eluviisi poole. Mingil hetkel jõudsime Kerstiga arusaamani, et nii enam ei saa, jah, mul meenub, et see oli peale ühte jõulupidu, kui me koos pilte vaatasime. Need pidid on siin blogis läbi ka käinud, aga see vaatepilt oli nii masendav ja otsutasime, et ühendame jõud ning üritame kaalu alandada. Kuna päris täpselt ei teadnud, mida teha, siis hakkasime kaloreid lugema ja toitu üles kirjutama tap.nutridata.ee lehel. Jube tüütu oli, aga tagant järele mõeldes, alustasime õigest kohast. Kaal langes ka ja olime väga uhked, kui olime oma esimesed 8-10 kg omaette tegutsedes alla saanud. Ühel hetkel jäi sellest väheks ja FB-s kogus tuure Kalmuse personaalkavade teema. Selleks ajaks oli ka mu hea sõbranna Merilin alustanud dieediperioodi ja kolmekesi tellisime omale ühise kava (me oleme kõik enamvähem samas pikkuses ja ühevanused). Kava toimis, kuigi iseloomu alati ei olnud ja tagasilööke on tulnud rohkem kui oodata oskaks. Samas, ma tunnen siiani, et see kava muutis totaalselt mu suhtumist toitumisse ja sellest kujuneski välja mu tänane eluviis. Eks M. Kalmuse kohta räägitakse igasuguseid jutte, aga ise tunnen, et tänu tema kavale, olen suutnud oma elu ikka 100% muuta. Kuigi kava pole ma peaaegu kunagi 100%-lt täitnud :)  Mu kogu selle jutu mõte on selles, et ma olen väga uhke enda üle, ma ei ole küll mingis modellikaalus, aga ma siiski tunnen end supermodellina võrreldes selle ajaga, kui kaal enam mu kaalunumbrit näidata ei suutnud. Meie tervis ja enesetunne on endi kätes, mis tahes sellest sisemisest ilust ei räägita, algab kõik välimusest ja sellest, kui terve sa välja näed. Õpetagem oma lapsi juba pisikesest peale tervislikke valikuid tegema, siis on nad enesekindlamad ja lõppkokkuvõttes õnnelikumad.

tänane tunne on kui karupojal....

Pätt: Aeg muudkui möödub ja igapäev tundub mulle, et keegi meist kolmest teeb ikka miski erandi. Väike jäätis siit või maiuspala komm sealt. Näiteks eile sõin ma lausa 3 jäätist ja tänaseks olen juba 2 sisse ajanud, hetk tagasi kuulsin, et Kessu mees üllatas teda maiuspala kommidega (need on ta lemmikud, arvake ise, palju järele jäi). Kas me ikkagi tahame oma eesmärke saavutada või jäämegi ümmargusteks karupoegadeks :) ? Kuigi karukesed on ka armsad ju :) Ei, ärge saage valesti aru, ma ei stressa selle pärast, et patustan, see kõik tundub lihtsalt naljakas.
NB: Nädala aja pärast on meil Kessuga ees üks suurem üritus, kas see võiks nüüd veidike motiveerida? Või mis üldse enam motiveerib? Pulmad ehk? Kes ei tahaks iseenda pulmas parimas vormis olla? No ma ei tea... 

Uus aasta on alanud hästi!

Pätt: Aastavahetus möödus minu jaoks väga hästi, kaal langes vaatamata pidustustele. Olen nüüd veidike mõelnud selle peale, kuidas kaal nii hästi langema on hakanud ja tooksingi välja mõned muudatused, mida olen tegema/jälgima hakanud.

•  kolmas söögikord (u kell 15:30)- kui varem ootasin õhtuoodet, et jumala eest saaks selle keefiri ja puuvilja nahka panna, siis nüüdseks olen teinud sellest vajaduspõhise söögikorra, mis tähendab, et 75 % juhtudest, jätan selle ära.
• vesi - varem ma ei joonud eriti, aga nüüd täidan oma pudelit kontori laua peal tunduvalt tihedamini ja olen viinud coca zero joomise miinimumini, mis tähendab maksimaalselt 2 l nädalas :) (kuna see on siiki mulle shokolaadi eest ja sellest 100%-lt ei loobu).
• koogid, saiad, pirukad - peaaegu miinimumini viidud, mis tähendab, et ütlen sellele kraamile pigem EI. Kui üldse patustan, siis pigem juustu ja pokaali veiniga. (vahel harva ka jäätis - ja sellisel juhul ikka rammus)
• liha kaalumine - kuna silmamõõt ei ole eriti tugevaim külg, olen liha/kana/kala hakanud taas kaaluma ja valmiskujul liha kaal jääb 85-95 grammi vahele.
• leppinug asjaoluga, et päevad ei ole vennad ja igal päeval ei saagi, võib-olla ei peagi, kaal langema, tuleb vaadata nädalat või kuud kokku. Motiveerib rohkem.

Kehamassiindeks on tänase (14.01.2015) seisuga 25.07 - mis on siiski veel ülekaal (pikkus 169 ja kaal 71.6). Normaalkaalu vahemik on 18.5-24.9. Ilmselt selle kuuga saan lõppude lõpuks normaalkaalu. Edu kõigile!