Janx: Elu nagu Superstaaril? Võib kõlada naljakalt, aga ma kohati tunnen end nii seoses kaalulangetamisega. Olles endalt maha visanud ligi 30 kilo, siis olen ma jätkuvalt paks, aga ma näen juba tunduvalt parem välja. Tundub, et muutust on näha, eriti nendele inimestele, kes mind igapäevaselt ei näe. Ärge saage must valesti aru, komplimente saada on muidugi hea, aga mulle käib pinda pigem asja teine pool. Nimelt, inimesed, kes on aru juba saanud, et ma kaalu langetamisega tegelen jne, on mind võtnud nn ründe alla, ehk pea iga nädal küsitakse, nooooh, kuidas läheb ka kaaluga, palju  nüüd alla oled võtnud, kas tegeled ikka sama ilusti nagu eelmine kuu, kas sa alla ei  ole andnud, aga mis sa üldse sööd jne jne jne? Ma saan aru, et ma olen nüüd uus ja huvitav :D, aga mul ei ole tõesti iga nädala puusalt panna, et oh mis kaal, no näed, jälle 5 kilo läks, ei saand ise arugi! Kaalu langetamine on raske töö, rist ja viletsus ma ütlen ausalt ja ei lähe sugugi sellises tempos nagu  ma tahaks!!! Eriti kehvad päevad on sellised nagu täna, kus ma olen super tubli olnud, isegi õhtuse puuvilja suutsin kööki jätta, öösel nägin unes pulgajäätiseid ja hommikul tõustes on kaalul 300 grammi  juures!!! WTF Ja vot sellistel päevadel ma tahaks nutta ja karjuda ja alati leiab keegi mu juurde tee küsimusega palju sa maha oled nüüd võtnud. Murphy ei muud! Laske paksul rahus elada! :D