Pool aastat on täis tiksunud...jah,
uskumatu, aga 6 kuud on möödas sellest imelisest päevast, kui ma otsustasin
enam mitte rippkõhtsiga (vaata google'st pilti, päris armas loom tegelikult!)
olla ja saada ka kenaks naiseks. Aeg on armutu ja läks nagu lennates!
Tõsiselt kaaluteema
juurde minnes, mis meid siin blogis ühendab, lisaks sellele,et maruvahvad
ja ilusad oleme, siis meil oli pool
aastat tagasi kokkulepe, et 15ndaks Märtsiks on kõigil omad eesmärgid
saavutatud. Minul oli see suur eesmärk -30 kilo oma seljast kaotada. Ma EI OLE
oma eesmärki täitnud. Ma sain jõuludel juba aru, et seda maagilist numbrit ei
tule. Siis hakkasin pingutama selle nimel, et tuleks -20 kilo. Mul on jäänud
kaks päeva ja mul on sellest -20 kilost puudu 1,4 kilogrammi. Seega, ma EI OLE
suutnud ka seda eesmärki korda saata. MIKS?
Ma tahan ennast
kiita ja lohutada, et 18-19 kilo on ka saavutus jne kõik see ilus jutt, aga
tuleb olla aus - numbrid ei valeta...ma ei ole pingutanud piisavalt kõvasti. Ma
teen trenni, aga oleksin võinud trenni teha veel rohkem. Kui aus olla, siis
tõsiselt trennilainel olen ma alles sellest uuest aastast, ennem jõulupühi
lullitasin niisama, leidsin sada vabandust üle päeva, miks täna pole hea päev
trenni teha. Kaks kuud tõsiselt rabamist ei vabanda välja neli kuud molutamist.
Sellepärast ma siin ennast ei kiida ka. See võib teistele tunduda mõttetu
vingumisena, aga mulle piitsa meetod sobib paremini, ma ei saa põhjuseta ennast
kiita, et olen maru tubli. See ei vii mind edasi, see teeb mugavaks!
Ma patustasin
vastlapäeval söögiga, niiet süda läikis kaks ööpäeva. Ei ole ju normaalne.
Hetkel ma kahetsen meeletult seda emotsionaalset nõrka otsust, et ma libedale
teele astusin – ma olen olnud nii tubli ja väärin kommipreemiat. Tüüpiline
paksu meelepete! Ühe päevaga 1,7 kilo endale peale süüa on täiesti haige. Ma
olen hetkel sedasammust 1,7 kilo maha treeninud 2 nädalat. See oleks võinud
kõik olemata olla ja mu ilus -20 kilo oleks terendanud mind laupäeva hommikul
oma kõiges hiilguses.
Elu õpetab, mis
muud. Ma olen kümme päeva näinud kurja vaeva, et kerest välja saada mingisugust
vahukoore saia. Ei enam, ei iial! Luban!
Veel lubadusi?
Jah!!! Sest kui ei püstita uut eesmärki ja ei anna endale uusi lubadusi, siis
ei jõua üldse kuhugi! Õpin vanadest vigadest ja luban, et teen endaga veel rohkem
tööd ja mitte ükski komm ega sai minu suhu oma teed ei leia!!! Pea püsti ja
peaaegu 20 kilo kergemana edasi!!!
