Pätt: Olen olnud suurema aja oma elust ülekaaluline, juba algkoolis olin tontsakas, põhikoolis juba lausa ümar. Olen alati mõelnud, et see ei ole probleem, see ei ole oluline, milline inimene välja näeb, oluline on, milline inimene ise on ja kuidas end tunneb. Mina olen end alati hästi tundnud ja pole teinud sellest kaalust probleemi. Aga kui ükspäev tuli juttu vanematega sellest, kas olen tundnud koolikiusamist või muud alandamist, siis ainusad korrad, mis meenuvad, ongi seotud kehakaaluga. Nimelt, ei suutnud ma ükskord korralikult üle "kitse" hüpata ja seejärel tiris õpetaja mind patsist üle "kitse"- mis oli äärmiselt alandav. Loomulikult on mind kutsutud ka paksus ja jämedaks, aga sellest kõigest olen üle olnud - savi ju. Kas ikka oli? Noore neiuna tekkis mul mure siis, kui minu sõbrannasid kutsuti koolipidudel tantsima ja nad meeldisid kellelegi, aga mina olin nö "müürilill". Ka sellest ei olnud mul tegelikult sooja ega külma, ma olin alati seltskonnas ja nautisin oma sõpru ja lapsepõlve. Ja ka peikasid on olnud üksjagu :)
Põhikooli lõpus kutsuti mind ühinema kaalulangetajate (Kaalujälgijad ehk?) grupida. Ma ei mäletagi, mis selle liikumise päris nimi oli, aga ma käisin seal päris tükk aega. Point oli selles, et päevas võis süüa mingi hulk pallikesi ca 18-20 oli vist. Mäletan, et kuskil oli kirjas selline lause, et söö palju tahad kartulit ühe söögikorra ajal ja märgi päevikusse 2 punkti. Veider, sest praegu ei söö ma kartulit peaaegu üldse. Tagant järele mõeldes oli see konkreetselt oma mao välja venitamine, sest ma sõingi mingeid juurikaid ja kartuleid tonnide viisi ühe söögikorra ajal, et kõht täis oleks. Karuteene? Mitte kunagi ei mõelnud ma selle peale, kas ka toitumine tasakaalus on. Enivei, ma võtsin selles grupis alla ja olin keskkoolis sale. Aga kuna see ei olnnud nagu elustiil vaid pallide lugemine/märkimine, siis võtsin mingi aeg juurde ja juurde. Kaalujälgijate grupis olen käinud mitmeid kordi oma elus, mõned korrad ka koos Kessuga, aga püsivaid tulemusi ei saavutanud (kusjuures, see maksis iganädalaselt ka raha ja mu meelest mitte vähe ühe (üli)õpilase jaoks). Ülikoolis suutsime vahepeal häid tulemusi teha, aga lõppude lõpuks suutsin siiski end täielikuks elukaks süüa. Loomulikult oli ka magu tuksis ja tervis ka üldselt väga halb ning mingi hetk kaalusin 128 kg (haiglas kaaluti mind, kodusne kaal ammu ei näidanud). Hirmus, kaspole? Nüüdseks olen oma suhtumist toitumisse ja väljanägemisse ikka totaalselt muutnud. Pole oluline mingite pallide lugemine, vaid see mida süüa, palju süüa ja kui tihti seda teha. Üldiselt on muidugi ükskõik, milline inimene välja näeb, aga tegelikult, meie suhtumine ja esmamulje inimese kohta tuleb ikka sellest, milline ta välja näeb. Isegi arste vaadates ma mõtlen, et miks ta nii suur on, ta on ju arst, ta peaks teadma, kuidas see talle mõjub ja millised on tervislikud valikud? Eriti naeruväärne oli üks olukord, kui arst soovitas mul kiiremas korras alla võtta, aga ta ise oli must 2 x suurem. Eeskujuks?
Põhikooli lõpus kutsuti mind ühinema kaalulangetajate (Kaalujälgijad ehk?) grupida. Ma ei mäletagi, mis selle liikumise päris nimi oli, aga ma käisin seal päris tükk aega. Point oli selles, et päevas võis süüa mingi hulk pallikesi ca 18-20 oli vist. Mäletan, et kuskil oli kirjas selline lause, et söö palju tahad kartulit ühe söögikorra ajal ja märgi päevikusse 2 punkti. Veider, sest praegu ei söö ma kartulit peaaegu üldse. Tagant järele mõeldes oli see konkreetselt oma mao välja venitamine, sest ma sõingi mingeid juurikaid ja kartuleid tonnide viisi ühe söögikorra ajal, et kõht täis oleks. Karuteene? Mitte kunagi ei mõelnud ma selle peale, kas ka toitumine tasakaalus on. Enivei, ma võtsin selles grupis alla ja olin keskkoolis sale. Aga kuna see ei olnnud nagu elustiil vaid pallide lugemine/märkimine, siis võtsin mingi aeg juurde ja juurde. Kaalujälgijate grupis olen käinud mitmeid kordi oma elus, mõned korrad ka koos Kessuga, aga püsivaid tulemusi ei saavutanud (kusjuures, see maksis iganädalaselt ka raha ja mu meelest mitte vähe ühe (üli)õpilase jaoks). Ülikoolis suutsime vahepeal häid tulemusi teha, aga lõppude lõpuks suutsin siiski end täielikuks elukaks süüa. Loomulikult oli ka magu tuksis ja tervis ka üldselt väga halb ning mingi hetk kaalusin 128 kg (haiglas kaaluti mind, kodusne kaal ammu ei näidanud). Hirmus, kaspole? Nüüdseks olen oma suhtumist toitumisse ja väljanägemisse ikka totaalselt muutnud. Pole oluline mingite pallide lugemine, vaid see mida süüa, palju süüa ja kui tihti seda teha. Üldiselt on muidugi ükskõik, milline inimene välja näeb, aga tegelikult, meie suhtumine ja esmamulje inimese kohta tuleb ikka sellest, milline ta välja näeb. Isegi arste vaadates ma mõtlen, et miks ta nii suur on, ta on ju arst, ta peaks teadma, kuidas see talle mõjub ja millised on tervislikud valikud? Eriti naeruväärne oli üks olukord, kui arst soovitas mul kiiremas korras alla võtta, aga ta ise oli must 2 x suurem. Eeskujuks?
Viimased 3 aastat olen püüdelnud tervislikuma eluviisi poole. Mingil hetkel jõudsime Kerstiga arusaamani, et nii enam ei saa, jah, mul meenub, et see oli peale ühte jõulupidu, kui me koos pilte vaatasime. Need pidid on siin blogis läbi ka käinud, aga see vaatepilt oli nii masendav ja otsutasime, et ühendame jõud ning üritame kaalu alandada. Kuna päris täpselt ei teadnud, mida teha, siis hakkasime kaloreid lugema ja toitu üles kirjutama tap.nutridata.ee lehel. Jube tüütu oli, aga tagant järele mõeldes, alustasime õigest kohast. Kaal langes ka ja olime väga uhked, kui olime oma esimesed 8-10 kg omaette tegutsedes alla saanud. Ühel hetkel jäi sellest väheks ja FB-s kogus tuure Kalmuse personaalkavade teema. Selleks ajaks oli ka mu hea sõbranna Merilin alustanud dieediperioodi ja kolmekesi tellisime omale ühise kava (me oleme kõik enamvähem samas pikkuses ja ühevanused). Kava toimis, kuigi iseloomu alati ei olnud ja tagasilööke on tulnud rohkem kui oodata oskaks. Samas, ma tunnen siiani, et see kava muutis totaalselt mu suhtumist toitumisse ja sellest kujuneski välja mu tänane eluviis. Eks M. Kalmuse kohta räägitakse igasuguseid jutte, aga ise tunnen, et tänu tema kavale, olen suutnud oma elu ikka 100% muuta. Kuigi kava pole ma peaaegu kunagi 100%-lt täitnud :) Mu kogu selle jutu mõte on selles, et ma olen väga uhke enda üle, ma ei ole küll mingis modellikaalus, aga ma siiski tunnen end supermodellina võrreldes selle ajaga, kui kaal enam mu kaalunumbrit näidata ei suutnud. Meie tervis ja enesetunne on endi kätes, mis tahes sellest sisemisest ilust ei räägita, algab kõik välimusest ja sellest, kui terve sa välja näed. Õpetagem oma lapsi juba pisikesest peale tervislikke valikuid tegema, siis on nad enesekindlamad ja lõppkokkuvõttes õnnelikumad.
No comments:
Post a Comment