Pätt: Võtan sõna, sest olen ummikus. Ma armastan söömist ja
molutamist, ei tee trenni ja aina kosun.
Meie graafikuid vaadates tekib tunne, et millega me
õigupoolest tegeleme? Null trenni ja palju toitu?
Olen hakanud viimasel ajal kohutavalt näksima ja asju nö
proovima (ka üle sööma). Ja ma tean millest see kõik alguse sai. Mingi aeg
tagasi mõtlesin, et vahetevahel võib omale ikka meelepärast lubada ja nii
juhtuski, et vahel võtsin tüki kooki või proovisin mõnd soolast rooga nt
kohvikutes ja restoranis ja õhtuooteks väike jäätis. Aga see suhtumine aina
kogus tuure ja nüüd olen juba harjunud sellega, et natuke ju võib, aga
tegelikult ega ikka ei või küll, kui iseloomu pole. Tavaliselt on kevad parim
aeg olnud mul kaalu alandamiseks, selle aasta kohta seda öelda ei saa, kas
põhjus tõesti selles, et stressist söön rohkem, lihtsalt käega löönud? Või mis
mu peas toimub?
Suvi on käes, aasta kõige raskem aeg, kas mul leidub
motivatsiooni, et sellest jamast välja ronida ja taas graafiku joon langusesse
pöörata? Usun, et kõik on veel võimalik, aga…
See kõlab hullemini, kui asja tuum, aga liiga rahulik elu ütleks! Lihtsalt kodus on kõik korras ja peeglisse vaadates on ka väga hea, riided, mis meeldivad, lähevad selga jne. Pikk tee on selja taga juba, eks natuke on kopp ees ka kaaluteemast. Nüüd oleks vaja sulle mingit uut kicki, mis uuesti liikuma asjad paneks. Mina ise pakun, et toiduga saad sa olla gurmaan edasi, aga sa peab endale ikkagi leidma regulaarse igapäevase trenni.....30 min päevas ei ole palju!!! Ma usun sinusse, naudime suve ja ära stressa! Kallis ja tubli oled!
ReplyDelete