Raske on olla paks!

 

Janx: Aprillikuu on mu tahtejõu ikka kõvasti proovile pannud - sünnipäevad, munadepühad. Kaalugraafik käib ülesalla nagu südamerütmihaigel. Munadepühad olid Liisa ja Kessuga ikka no nagu teised jõulud :D. Vahest ma mõtlen, et on ikka hea (hea meie kaaludele), et me teineteisest natuke kilomeetreid eemal oleme, sest kujutades ette meid kolme elamas kõrval majades.....andku jumal meile jõudu nii palju neid lõugu liigutada :D. Kuu kokkuvõte tundus veel mõni päev tagasi ikka eriti nutune, aga lõpuks sain ikka rajale tagasi.

Lugesin eelmine nädal ühte väga vahvat blogi, kus üks neiu otsustas minna paastulaagrisse ja siis kirjeldab igapäevaselt oma tegemisi ja tundeid seal. Ma naersin ja naersin lugedes, mida kõike inimesed endaga teha lasevad kaalualandamise, eneseleidmise või jumal teab, mille nimel, aga üks parimaid asju, mida ma sealt blogist avastasin, on see, et meie ei ole kolmekesi üksi. Ma mõtlen seda, et me mõtleme koguaeg söögist :D nagu koguaeg! Ma näen sööki unes ka, ma istun tööl igaval hetkel ja vaatan googlist šokolaadikoogi pilte :D! Miks? Ma ausalt, ei tea! :D Ahjaa, üks asi veel! Ma proovisin teiste algatusel uut trenni ja avastasin ainult ühe asja -  enda tagumiku maast üles tõstmine on maailma kõige raskem asi :D, sest ta ei tõuse, nagu lihtsalt ei tõuse! Gravitatsioon on võimas asi!!! PS! Ma vabandan pildi pärast, aga ta on lihtsalt nii ilus :P