Kessu: Kuna Pätt mulle siin iga päev vihjab, et ma pole midagi postitanud, siis katsun nüüd paar rida kirja panna :)

Peab tunnistama, et tuju on kuidagi kehv olnud. Olen küll ilusasti eesmärgis, viimased nädal kuni 10 päeva lausa mööda eesmärgi joont käinud, kuid rahutus ikka hinges. Eks süües kasvab isu ja nii tahaks minagi kaalu kaotada kiiremini kui tegelikult läheb. Ei taha mul see meeles seista, et kes tasa sõuab see kaugele jõuab :)

Kõige toredam selle asja juures on see, et ma pole viimasel 6.-l aastal selles kaalus olnud. 2006.a.-l hakkas kaal kiiresti tõusma ja lühikese ajaga võtsin 20 kg juurde ja selle poti otsas olen juba aastaid istunud. Vahepeal natuke alla võtnud, siis jälle juuurde. Kuigi ma pole kaalulangetamisega päris poolel teelgi veel, siis enesetunne on juba päris hea. Nii mõnedki riided on oma tee prügikasti leidnud :)

Eriti tublid oleme me minu meelest sellepärast, et oleme suutnud päris palju kilosid kaotada nö ise pusides ja saame väga hästi hakkama figuurisõprade rühmadeta, kuigi algul arvasime, et vaid rühmas käimine hoiaks meid teel. Väga palju abi on ka Merilini ja Hannese blogist ;) Nende edu vaadates ei saa ju meie kehvemad olla, eksole :)

Pean tunnistama, et toidupäeviku täitmine mul ikka problemaatiline. Mõned päevad täidan, siis jälle lünk sees. Samas mõtlen, et kui kaal ikkagi vaikselt liigub allapoole, siis ju väga tore, et ei pea koguaeg näpuga järge ajama, mida suhu panen :)

Ja vee joomine on ka üllatavalt raske. Pigem jooks ikka kohvi ja cocat. Aga nendestki jääb väheseks. Tööl küll hoian veetassi kõrval, kuid nädalavahetustel pole üldse meeles juua. Ühesõnaga arenguruumi mul veel on :D, kuid kuniks kaal langeb on kõik ju tegelikult hästi .

Jätkame samas vaimus!